aandikken

Dutch

Etymology

From aan + dikken.

Pronunciation

  • IPA(key): /ˈaːndɪkə(n)/
  • (file)
  • Hyphenation: aan‧dik‧ken

Verb

aandikken

  1. (transitive) to thicken, fatten
  2. (transitive, figuratively) to exaggerate, to embellish

Inflection

Inflection of aandikken (weak, separable)
infinitive aandikken
past singular dikte aan
past participle aangedikt
infinitive aandikken
gerund aandikken n
main clause subordinate clause
present tense past tense present tense past tense
1st person singular dik aandikte aanaandikaandikte
2nd person sing. (jij) dikt aandikte aanaandiktaandikte
2nd person sing. (u) dikt aandikte aanaandiktaandikte
2nd person sing. (gij) dikt aandikte aanaandiktaandikte
3rd person singular dikt aandikte aanaandiktaandikte
plural dikken aandikten aanaandikkenaandikten
subjunctive sing.1 dikke aandikte aanaandikkeaandikte
subjunctive plur.1 dikken aandikten aanaandikkenaandikten
imperative sing. dik aan
imperative plur.1 dikt aan
participles aandikkendaangedikt
1) Archaic.

Synonyms

This article is issued from Wiktionary. The text is licensed under Creative Commons - Attribution - Sharealike. Additional terms may apply for the media files.